Disainiga olen tänaseks tegelenud ca 7 aastat. Mul ei olnud kunagi otseselt silme ees eesmärki end just sel alal teostama hakata. Kooliajal olin ma küll pidevalt kunstiliste tegevustega seotud (kunstiringid, maalilaagrid ja graafilise disaini valikaine), kuid soovisin enda ellu stabiilsust ning otsustasin sel hetkel minna õppima ärikorraldust ja hiljem majandusteadust. See mind ju ka väga huvitas, et kuidas ettevõtted toimivad. Olin ka numbritega päris hea.

Tugevaid märke sellest, et ma oleksin võinud kandideerida hoopis mõnda kunstikooli, oli küllaga. Lapsena tunnustati minu joonistusi, keskkoolis võtsin graafilise disaini valikaine ja senimaani on meeles seik, kus õpetaja ühe minu kodutöö disaini peale küsis, et kas see on tõesti minu tehtud. Tol ajal võtsin ma seda kui solvangut. Kas ta peab mind petturiks? Täna ma saan aru, et ju ei oodatud midagi sellist antud aine raames. Juhul, kui keegi huvitub, siis see kooliülesanne oli CD coveri tegemine ja mina tegin plaadikujunduse Armin Van Buureni albumile.

Joonistamise periood

Aastaid hiljem kui ma juba analüütikuna töötasin, jõudsin ringiga jälle joonistamise juurde. Olin ka varasemalt periooditi sellega tegelenud, aga see käis niimoodi hooti, et võisin maalida hunniku pilte, nii et toas seintele saaks midagi ja siis jälle pausile minna. Sel korral oli see joonistamisvajadus kuidagi suurem ja ma kaotasin end totaalselt sellesse. Päeval tööl olles mõtlesin ainult joonistamisest. Õhtuti joonistasin öösse välja, mistõttu olin tööl koguaeg väsinud. Kätte oli jõudnud ka sotsiaalmeedia ajastu ja ma lõin kontod eri keskkondasse. Mulle hakkas tekkima jälgijaskond ja ei läinud kaua kui ka tulid tellijad. Mul ei olnud tegelikult tahtmist sellega raha teenida, sest nii kui ma hakkasin tellimustõid vastu võtma, siis tundsin, et see pole õige. Ma ei saa seda raha eest teha. Hakkad mõtlema, et kas inimestele ikka meeldib jne.

Kuna mul ei olnud tegelikult üldse mingit plaani ees, siis tegin täiesti õhinapõhiselt seda kõike. Tahtsin lihtsalt aina paremini joonistada. Ühel päeval juhtus aga selline asi, et tööl lähenes mulle kolleeg ja ütles midagi sellist: “Ma nägin su joonistusi. Need on väga head. Tead, mul ühel tuttaval oleks logo vaja. Kas sa logo ka kujundad?”. Mina sel hetkel mõtlesin, et “ee…joonistamine ja logo kujundamine on ju täiesti erinevad asjad. Mida ma tean logodest?”, aga vastasin siiski: “Jah, ma võin proovida küll!”. 

Vabakutseline disainer

Ma tegin selle logo ära ja siit algas periood, kus ma hakkasin nägema teed, mida elu mulle samm-sammu haaval näitama hakkas. Ma ei osanud selle peale ise tullagi. Mina ja disainer? Tänu human designile olen hiljem aru saanud, et see oli see tugev intuitiivne vastamise moment, kus mulle tuli pakkumine ja minu sissetunne tabas kiirelt ära, et seda ma tahan teha. Tean nüüd, kuidas seda kõhutunnet täiesti teadlikult rakendada erinevate otsuste tegemisel.

Ma sukeldusin pea ees. Käisin erinevatel koolitustel (ettevõtlus, programmide kasutamine), tundide viisi youtube-i, ostsin tehnikat, õppisin-õppisin-õppisin. Kliente tuli juurde ja koormasin end tähtaegadega, mida lubasin liiga optimistlikult. Lõin paremaid süsteeme, kuidas töid korraldada. Hoog oli täiega sees kuniks saabus uus eluetapp – ma sain emaks. Tundsin juba raseduse ajal, et ma vajan puhkust. Hakkasin vaikselt töid koomale tõmbama ja ootasin hetke, kus saaks lihtsalt enda ilmaimega elu nautida. Sain naljakal kombel sel hetkel mitmetest ettevõtetest kutseid vestlusele, kes otsisid disainerit. 

Sel ajal kui laps hoidu läks, tundsin, et ma ei saa sama koha pealt jätkata. Vajan mingit uut energiat ja perspektiivi. Vabakutselise töö võib kohati olla raske, sest tekib selline üksi vaakumis tunne, kus sul ei ole tiimi, kellega asju arutada. Sel põhjusel liikusin vahepeal palgatööle tagasi. Töökogemus IT valdkonnas oli kasulik, see aitas mul enda jaoks mõnedes teemades selgust saada. Et kas see, mida ma varem tahtsin, ka enam nii paeluv on. Ma olen see inimtüüp, kes ei tea enne, kas asi on tema jaoks õige, kui ta seda ei proovi. Aga mul ei tulnud seal seda õiget energiat peale ja pigem tajusin igapäevaselt energiakadu kuniks ma olin täiesti tühi. Janunesin disaini ja vabaduse järele. Alustasin vaikselt kujundamist ja sain meeletu energiaboosti lihtsalt sellest tegevusest. 

Ja nii ma siis siin nüüd olen. Uute teadmiste, kogemuste võrra rikkam ja liikumas ikkagi seda teed, mis südant kõige rohkem kõnetab.